Mõtlesin, et proovin ka blogi pidada ja niimoodi end veidi välja elada. Eks leidub teemasid, millest kirjutada. Nii minu oma elust kui ka nt ajakirjanduses olevad lood, mille kohta arvamust avaldan.
Miks ma otsustasin blogi pidada? Et oleks hiljem tore lugeda, mida kõik oma perega oleme teinud ja arutada teemasid, mis ajakirjanduses on. Hetkel näiteks see, et haiglaid suletakse järjest.. Alles võeti vastu otsus sulgeda Valga haigla sünnitusosakond, Põlva haigla SO kohta ma pole väga uurinud, ja nüüd tuli välja, et tahetakse ka Võru haigla sünnitusosakond sulgeda ja öeldakse rahvale, et sünnitage põllul! No mida värki. Kui ma oleks oma lapsed kuskil põllul sünnitanud, poleks neid kumbagi. Ei tea kas siis mindi oleks... No ütleme, et asi on juba väga hull ja poliitikud on täiesti lolliks läinud.
Noorpaaridel, kes hakkavad oma pere looma ja planeerivad laste saamist, tehakse see kõik niii keeruliseks. Miks on vaja sulgeda haiglates osakonnad, kust saab alguse elu? Osakond, kus sünnivad imed! Ja seda sõnaotseses mõttes!! Iga laps on ime. Ja kui nüüd mõelda kui palju lapsi jääb sündimata, sest see risk, et sünnitama sõita kuskile teise linna, on niii suur. Kas jõutakse alati kohale? Kuhu jääb lapse issi? Kui on na suuremad õed/vennad, siis kuhu nad jäetakse. Äkki polegi aega neid kuhugi viia, sest sünnitus juba käib! Miks ei mõelda rahva heaolule. Ja nii tahetakse luua heaoluühiskond? No sellega on küll väga valesti algust tehtud!
Minu 2 põnni on sündinud mõlemad Tartu Ülikooli kliinikumis. Mul läks hästi, sest kummagi lapse päeval polnud eriti palju sünnitajaid. Ämmakatel oli aega minuga tegeleda ja käia mind kontrollimas ja olla minu kõrval. Kui aga nüüd mõelda kiirematele päevadele, kui sünnitajaid on nii palju, et ei mahu sünnitustubadesse ära, kus siis sünnitavad need, kellele tube ei jagu? Ja kui praegu juba kaevatakse et TÜKs tehakse liinitööd, sest sünnitajaid on palju, mis siis nüüd hakkab saama? Õudne.. Tore on, et ma seda kunagi teada ei saa. Pole plaanis rohkem põnn. 2 sünnitust läbi tehtud ja mõlemad lõppenud intensiivravi osakonnas. Enam sinna sattuda ei taha ja no need valud.. Ei, aitäh. Olen oma preilidega rahul. :)
Lõpetuseks ehk ka midagi veidi rõõmsamad toonis (vähemalt minu jaoks) - mu põnnid lõpuks ometi magavad ja ma saan ka nüüd voodisse ronida ning magama minna. Uni murrab vaikselt.
Eks näis kas või kaua ma seda blogi kirjutan. Usun, et mingil hetkel jääb see lihtsalt unarusse. Eks näis :D
Plaanin siin kirjutada ka oma kaalulangusest. Ligi 30 kg oleks vaja maha saada. Ma saan sellega hakkama! ❤️
